Tanel Tammet: Eesti võiks olla tehisintellekti eestvedaja, mitte pealtvaataja

Foto: erakogu

Tehisintellekti arvutusvõimsus, mudelid ja infrastruktuur on kiiresti kujunemas uueks strateegiliseks tööstuseks, mille mõju ulatub kaugelt väljaspoole IT maailma. TalTechi professor Tanel Tammet usub, et Eesti ei tohiks sellest arengust kõrvale jääda. Vastupidi, oma digiriigi kogemuse ja paindlikkuse tõttu võiksime olla riik, kus uusi tehisintellekti lahendusi katsetatakse esimesena.

Töökohtade kadumine on üks tehisintellekti ümber kõige sagedamini kõlav hirm. Paljud inimesed pelgavad, et masinad võtavad inimeste töö ära. Kas te näete seda ohtu ka teadlasena?

Olen pigem positiivse vaatega. Jah, mõnes valdkonnas, nagu reklaam või kujundus, võib töö iseloom muutuda, sest generatiivsed mudelid oskavad juba luua väga häid tekste ja pilte. Aga enamikus kohtades jääb tehisintellekt eelkõige inimese abiliseks, mitte asendajaks.

Kõik, mis puudutab füüsilist maailma: ehitamine, hooldamine ja suhtlemine, jääb veel pikaks ajaks inimese pärusmaaks. Ka isesõitvad autod on olnud arenduses üle 30 aasta, ja nad pole ikka veel valmis päriselt juhti asendama. Kui isegi selline töö ei tule tehnoloogial veel välja, siis keerulistemate ülesannetega läheb veel aega.

Kui kiiresti need muutused võiksid teie hinnangul toimuda? Kas me räägime mõne aasta või pigem põlvkonna pikkusest protsessist?

Tehisintellekti areng on väga ettearvamatu. Mõned asjad võivad juhtuda paari aastaga, teised võtavad aastakümneid. Keegi ei suuda prognoosida, millised suunad osutuvad lihtsaks ja millised raskeks. Aga kindel on see, et kõik, mida me täna ette kujutame, on ühel hetkel võimalik.

Te olete öelnud, et tehisintellekti tuleks näha mitte ohuna, vaid uue strateegilise tööriistana, mis hakkab toetama kõiki eluvaldkondi. Mida te selle all mõtlete?

Kui mõelda elektrile või internetile, siis need ei võtnud inimestelt töökohti ära, vaid muutsid kogu töö tegemise loogikat. Sama hakkab juhtuma AI-ga. Tehisintellekt on universaalne tööriist, mis saab tulevikus olema pea igas protsessis: ametniku töös, õpetamises, tootmises, teaduses ja kõikjal mujal.

Juba täna näeme, et tehisaru aitab inimestel töötada kiiremini ja targemalt. Ametnikud saavad koostada dokumente ja soovitusi lihtsamini, õpetajad saavad luua õppematerjale tõhusamalt, insenerid ja teadlased saavad katsetada uusi lahendusi senisest kordades kiiremini. See ei vähenda töö väärtust, vaid suurendab seda.

Töötukassas on häid näiteid. Seal kasutatakse keelemudeleid, et abistada ametnikke klientidega suhtlemisel ja tekstide koostamisel. Tehisaru aitab kontrollida, kas tekstid vastavad nõuetele ja soovitab parandusi. See ei asenda inimest, vaid vabastab aega olulisemateks asjadeks. Selliseid praktilisi katseid võiks Eestis palju rohkem olla.

Kui räägime AI-st kui taristust, siis kas Eestil peaks olema oma AI-tehased ehk kohalik infrastruktuur ja arendusvõimekus?

Praegu sõltub kogu maailm vähestest suurtegijadest, kelle andmekeskused ja mudelid asuvad Ameerikas või Hiinas. Kui meie andmed ja teenused paiknevad seal, siis on ka kontroll seal. See ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik.

Eestis peaks olema oma võimekus, oma arvutusvõimsus, oma mudelite arendamine ja oma inimesed, kes neid kasutavad. Kui kõik andmed liiguvad mujale, siis oleme kriisiolukorras väga haavatavad. Kohalik taristu on nii majandusliku iseseisvuse, julgeoleku kui ka kultuuri küsimus.

Praegu tundub riigi reaktsioon pigem ettevaatlik, nagu kaitsepositsioonil. Kaitsta on vaja, aga ainult kaitsekilbi all ei sünni arengut. Me peaksime proovima rohkemat. Eesti on selliste asjade jaoks ideaalne. Meil on üldine digiooptimism ja huvi uute tehnoloogiate vastu. Meil on vähe bürokraatiat ja otsusteni on võimalik kiiresti jõuda. See, et oleme digiriigi arendamisel olnud edukad, ei tulnud juhuslikult. Sama lähenemist võiks rakendada ka tehisintellektiga.

Riiklike teenuste ja tundlike andmetega tõusatub turvalisuse küsimus, ilma kohapealse võimekuseta pole seda ilmselt võimalik lahendada. Kuidas teie seda näete?

Siin tulebki mängu küsimus, kus meie andmed tegelikult paiknevad. Praegu liiguvad need mujale, näiteks koolide TI-hüppeks kasutatakse OpenAI-d ja need andmed liiguvad Ameerika serveritesse. See tähendab, et väärtuslikud andmed, mille põhjal võiksime ise õppida ja arendada, liiguvad meist eemale.

Loomulik oleks, et sellised andmed jääksid Eestisse, siia, kus neid saab turvaliselt hallata, analüüsida ja uute lahenduste loomiseks kasutada. Paraku on praegune olukord mõnevõrra paradoksaalne: andmekaitse lubab neid andmeid hoida Ameerikas, kuid mitte Eestis.

Tegelikult peaksime püüdma hoida nii palju andmeid kui võimalik siin, oma kontrolli all. Kohalik taristu ei ole ainult tehniline mugavus, vaid küsimus sõltumatusest ja valmisolekust. Kui kõik andmed ja teenused asuvad mujal, kaotame võime ise otsustada. Ja kui peaks juhtuma tõsisem katkestus, olgu see siis küberrünnak või interneti ühenduse katkemine, oleksime haavatavad. Just seetõttu on oma infrastruktuuri ja andmehoiu võimekus Eestile kriitilise tähtsusega.

Selle kõrval on oluline ka keele ja kultuuri küsimus. Kui laialt kasutatavad keelemudelid ei oska eesti keelt piisavalt hästi, hakkavad inimesed mugavusest inglise keelt kasutama, sest seal saavad nad parema vastuse. Nii nihkubki meie mõtlemine ja suhtlus samm-sammult ingliskeelsesse keskkonda. Kui tahame, et eesti keel ja kultuur jääksid digiajastul elujõuliseks, peame tagama, et AI mõistaks meid.

Väikese kõnelejate arvuga Island läks esimesena ChatGPT looja OpenAI jutule. Eestis on keelekorpuste jagamise ümber ka avalikkuses olnud poleemikat. Mis on AI eesti keele arendamisel peamiseks takistuseks?

Takistus on peamiselt õiguslik. Meil on mitmeid keelekorpuseid, kuid nende kasutusõigused on ebaselged. Pole selget vastust, kas neid tohib kasutada masinõppeks või jagada ettevõtega. Selline hall ala piirab kasutusvoimalusi ja pidurdab arengut.

Kui tahame, et eesti keel jõuaks tehisintellekti maailma, peame need reeglid kiiresti ja üheselt paika panema. Muidu jääb meie keel tehisaru arengus lihtsalt tahaplaanile.

Kõike seda arvesse võttes, mida Eesti peaks teie arvates praegu tegema, et mitte AI võidukaigust maha jääda?

AI ei ole oht, vaid võimalus. Eesti võiks olla riik, kus uued tehisintellekti lahendused sünnivad ja neid päriselus testitakse, mitte koht, kus me ootame, mida teised teevad. Kui me seda võimalust ei kasuta, siis teevad seda teised meie eest.